Täna on 20. august.
Kalendris üks kuupäev paljude seas, kuid Eesti rahva jaoks eriline päev.
See on päev, mil täitus põlvkondade unistus elada taas vabas ja iseseisvas Eestis.
See on päev, mil üks väike rahvas ütles suurele maailmale: me tahame jälle ise olla.
Mitte kellegi käsu järgi. Mitte võõra lipu all. Vaid oma maal, oma keele ja oma meelega.
Vanarahvas on öelnud: ükski puu ei seisa püsti, kui tal pole juuri.
Nii on ka rahvaga.
Meie juured on siin. Peipsi kaldal. Meie põldudes ja metsades. Meie kirikutes ja kalmistutel. Meie vanavanemate lugudes. Meie laste keeles.
Siin on nähtud häid ja halbu aegu. Võõrast võimu on üle selle maa käinud küll ja küll. Aga Peipsi on ikka kaldale loksunud ja inimene on kevadel jälle seemne mulda pannud.
Sest meie rahvas on visa.
Eestlane ei pruugi palju rääkida, aga kui ta ütleb: „See on minu maa“, siis tasub seda kuulata.
Täna meenutame tänutundega kõiki neid naisi ja mehi, kes seisid Eesti vabaduse eest. Neid, kes julgesid unistada, loota ja tegutseda ajal, mil tulevik polnud veel kindel.
Kolmkümmend viis aastat tagasi ei teadnud keegi päriselt, mida homne päev toob.
Aga inimesed julgesid.
Ja vabadus, head sõbrad, ei sünni kunagi nende käest, kes ootavad, et keegi teine nende eest kõik ära teeks.
Vabadus sünnib julgusest.
Kuid on üks asi, mida me kipume rahuajal unustama.
Vabadus ei ole valmis maja, mille võtme me 20. augustil 1991 kätte saime.
Vabadus on nagu talu.
Kui katust ei paranda, hakkab see läbi laskma. Kui põldu ei hari, kasvab sinna ohakas. Kui lastele oma lugu ei räägi, siis ühel päeval ei pruugi nad enam teada, kelle maa see on.
Seepärast küsigem täna iseendalt:
Kas me oskame hoida seda Eestit, mis meile on antud?
Mina usun, et oskame.
Sest Eesti ei ole ainult Tallinn ega Toompea.
Eesti on ka Mustvee.
Eesti on Avinurme, Lohusuu, Kasepää ja Voore.
Eesti on see mees, kes hommikul traktori käima paneb. See naine, kes koolis lapsele esimesed tähed selgeks õpetab. See kalur, kes enne päikesetõusu Peipsile läheb. See ettevõtja, kes siin tööd annab. Ja see vanaema või vanaisa, kes ütleb lapselapsele:
„Ära unusta, kust sa pärit oled.“
Vaat see ongi Eesti.
Me ei pea olema suur rahvas.
Me peame olema oma rahvas.
Ja kui keegi küsib, kas ühel väikesel vallal, ühel väikesel linnal või ühel väikesel rahval on suures maailmas tähtsust, siis mina ütlen:
On küll!
Sest maailma suurust ei mõõdeta ainult ruutkilomeetrites ega rahvaarvus.
Rahva suurust mõõdetakse selles, kui sirgelt ta seisab siis, kui tuul vastu puhub.
Meie esivanemad seisid.
Nüüd on meie kord.
Hoidkem oma kodu. Hoidkem oma keelt. Hoidkem oma lapsi ja vanu. Hoidkem oma kogukonda.
Sest just erinevate inimeste, kogemuste ja lugude kaudu sünnib tugev kogukond. Kui hoiame üksteist, hoiame ka Eestit.
Ja ärgem laskem kunagi tekkida mõttel, et keegi teine peab meie Eesti eest hoolitsema.
Ei pea.
Meie peame.
Sest see on meie maa.
See on meie Peipsi.
See on meie Mustvee.
Ja nii kaua, kui siin kaldal kõlab eesti keel ja laste naer, on põhjust uskuda, et Eesti kestab.
Nii nagu hoiame ja väärtustame eesti keelt, peame lugu ka neist keeltest ja kultuuridest, mis meie kogukonda rikastavad. Austus oma juurte vastu õpetab austama ka teiste juuri.
Sest see, mis on oma kätega tehtud ja oma südamega hoitud, seda ei vii tuul ega võõras vägi.
See, mis on rajatud armastusele oma kodu vastu, kantud hoolimisest oma inimeste vastu ja hoitud südames, jääb püsima ka kõige tugevamates tuultes.
Head taasiseseisvumispäeva, armas Mustvee rahvas!
Hoidkem oma kodu. Hoidkem üksteist. Hoidkem Eestit.
Elagu Mustvee!
Elagu Eesti Vabariik!
